Tühjus

Tegelt on ikka viimasel ajal juhe jubedalt kokku jooksnud. ma tean kui palju asju peaks tegema ja milline peaks olema, aga ei ole. Hommikul vaatad lakke ja ei suuda ennast sundida tõusma kuigi vaja oleks. SÕBRAD- meenutasin üks päev, et millal keegi helistas lihtsalt-niisama päris et mis toimub ning siis sain aru kui tühi ja mõttetu on olla. Ma arvan et selleks isegi olemas selline väljend nagu inimrämps vms. Mida aeg edasi seda sügavamale vajun ja miski ei ei suuda vajumist peatada. Peeglist vaatab vastu tühjus ja tülgastus. Keegi võiks mu peal kisada ja öelda, et hakkaku liigutama ometi kord, hakka elama nii et saaks tagasi vaadata ning vaikselt muheleda mmmm see oli mõnus, ei mäleta miskit viimasest poolest aastast mis tooks naeru suule. Tahaks naerda.... nareatada ja tunda et hing on veel kuskil sügaval alles.