Plaan Võhandu maratonille minna oli juba tükk aega. Kuna Martin, Arvi ja Vahur olid eelmine aasta käinud ja õhinal rääkinud kui lahe oli olnud, siis oli kiusatus veelgi suure. Kahjuks oli ka samal ajal Firnikatel boldering, millest Juku ja Tom osa võtsid, pole hullu saab radasid katsuda järgmine nädal, ehki mõned punktid üldedetabelisse oleks ära kulunud, ei tea ka see aasta juhtubgi see, et Martin võidab mind?
Reede 20. Aprill
Sai hommikul eesrindlikult ka käidud bioloogia praksis ja vaadatud keriloomi ja muid koledaid olevusi. Ja muidugi ka keskkonnasotsioloogia, mida õpetab imekena õppejõud ju vist selle pärast ongi see mu lemmik aine, seekord toimus loeng koos kaugõppuritega, kus õpib ka eelmise aasta võitja Bert Rähni. Õhtul saabus ka Tiina Tartusse, pisike ostlemine ja Võru poole me vurama hakkasimegi. Spordikooli leidmine osutus keerulisemaks ,kui ma arvasin. Ega Martini antud juhisedgi miskit aidanud „Kiriku juurest….”. Olime suht esimesed saabujad, Hillar juhatas sõbralikult toa kätte kuhu ennast sisse seadsime. Umbes pool kaksteist saabusid ka Heiko ja Martin. Heiko va näljane sõi meie kartulipudru lõpu ära, vist ei läinud kõhta lahti. Ega´s miskit, hambad puhtaks ja magama, aga uni ei tahtnud tulla sest meelel mõlkus järgmise päeva 99 km mõlamist, mis soojas magamiskotis olles ei tundunudgi nii raske olevat.
Laupäev 21. Aprill
Kell 5 00 äratus, võistlusnärvist tingituna ei tundunud nii varajane äratus üldsegi mitte suure eneseületamisena, mõned suutäied süüa ja järveäärde numbrite järele. Tiinaga jalutasime sinisilmselt Tamula järve ääres, vahetult Spordikooli taga, ja imestasime miks me ei leia kohta kust numbreid saab, ehki neid jagati hoopiski järve teises nurgas, mööda minnes nägime veel Arvit kes oli veetnud öö hoopiski hotellis, pehmes voodis. Kella 6-ks tuli Vahur järele ning viis meid satrti, kus rand juba kihas võistlejates, kes panid süsta kokku, kes vehkis aerudega et sooja saada. Vahetult enne satrti anti veel viimased juhtnöörid, kus ähvardati piirivalve ja rahatrahviga.
7 00- START 44 alust astus võistlustulle ning taevast sadav ebamäärane plöga ei paistnud kedagi segavat. Järvel oli piisavalt ruumi et kõik ära mahuks, kuid pärast silda tuli ebameeldiv muda kuhu niimõnigi sõiduriist põhjapidi kinni jäi. Tunnike mõnusat mõlamist ja saabus esimene KP Kirumpää kus tervitas lõbus seltskond.
08:03:21 Kirumpää Tüüri vahetus- Tiina panime tüürima sest ees oleval 20,9 km etapil tundus mõistlikum kui ma ees mõlan. Esimen ja mitte viimane pettumine jões- oli lausa masendav kui aeglase vooluga jõgi, pärast KP oli silmapiiril veel põhikonkurendid- Martin ja Heiko- kuid ajapikku kadusid eest ära. Paar tundi mõlamist ja vestlemist kaasvõistlejatega möödus ajapikku.
???? Paidra veskitamm, jällegi tervitas lõbus seltskond ja lõõpimist jätkus kauemaks, sääl nägime ka M&H kes olid just edasi minemas. Pikast sõitmisest olid jalad kangeks läinud kuid ees minevad sõitjad kannustasid kohe kanuusse tagasi hüppama ja edasi kimama. Järgmised 9 km möödusid märkamatult ja silme ees oli juba toistlustuspunkt maitsvate banaanidega, mida kahjuks polnudgi seal. Kuna polnud levi jäi ka aeg fikseerimata.
12:27:26 Leevi HEJ Pais, jällegi nägime kuidas M&H just vee peale läksid, soe mustikakissell tegi aga meele heaks, mõned loksud puljongid ja batoonikesi. Vahetasin välja ka mõla, mis tundus nii tohutult raske ja võtsin lühikese junni, millega sõitsime võidukalt lõpuni. Tüüri läksin ise sest ürgoruosa on küll igavesti vahva, aga paratamatult saab eesistuja märjaks, las siis seekord olla selleks Tiina. Võhandu ürgorgu on alati mõnus sõita, pisikesed kärestikud ja kiirem vool pakuvad sõidumõnu. Juteldud sai ka lahedate pühapäevamatkajatega, kes olid tulnud jõge nautima ja uhke oli kiidelda ,et oleme juba 7-st alates sõitnud ja veel niipea ei lõpeta. Vulisevad veskipaisud tegid mu meele hääks ja Tiina püksid märjaks….Kurat… on ikka lahe jõgi. Reo silla juures olid üks raftingu seltskond lõpetanud ning tahtsid Tiinat endale aga arvasin ,et mul oleks teda veel vaja. Aga aeg jäi fikseerimata, kuna mul polnud levi ja Tiina telefoniga saatsime vale koodiga sõnumi ,mis teatas et oleme läbinud just Kirumpää KP ajaga 7 tundi, aga tagasi ka ei hakkanud minema et õiget koodi vaadata. Saabus maratoni kõige masendava osa, vahelduvalt sadanud vihma oli märjaks teinud ja ainuke võimalus sooja saada oli mõlada. Ja Leevaku oli veel väga kaugel, ei olnud näha ka ühtegi teist võistlejad ja vahetult enne raudteesilda möödus meist ka kahene süst… masendav….lausa nutt tuli kurku….külm ja kõik kohad hakkavad juba valutama… Õnneks jõudsid meile järele üks kanuu ja ühene süst julge naisterahvaga, suutsime neile tuulde võtta ning koos Leevakule välja sõita. Jällegi tõdeme, et on ikka nõme jõgi, kuna Leevaku pais on pilliroogu täis kasvanud siis teeb see jubedalt kurve selle asemel et otse minna ja tagatipuks sadas veel rahet, vaheldust pakuvad sookured, luiged ja üks kull, kes auväärselt maandub metsaservale.
17:51:44 Leevaku HEJ Pais Saabub õnnis 70,7 km, Vahur ootab sooja supiga mida on raske süüa, sest külmast väriseme nii ,et suule on suht raske pihta saada. M&H on kõhu täis söönud ja jällegi veele minemas, oleme oma pool tundi neist maas. Raske on leida jõudu ,et uuesti kanuusse istuda kui kõrval põriseb soe auto… masendav… ikka on veel külm, tekib küsimus MIKS? Aga ei saa alla vanduda, Vahur peksab veele, Tiina vähemalt sai kuivad riided selga. Järgmise etapi pikkus on 13,3 km, mida poolitab Nulga autosild. Iseenesest on tegemist huvitava jõelõiguga, paljanduvad devoni liivakivid pakuvad ohtralt silmailu. Pärast Nulga silda läheb jõgi jällegi kurviliseks ja vool kaob täiesti. Hambad ristis lõpuni!
20:26:39 Räpina HEJ Pais- teatatakse, et lõpuni on ainult 9km sest Lämmijärve on nii suured lained et sinna on ohtlik minna. Paar lonksu puljongit, ehki Tiina tahab suurema peatuse teha aga ma sunnin teda edasi minema, nii vähe on veel lõpuni. Hakkab hämarduma ja kõik muutub ühtlaselt halliks, ei viitsi kotist pealampi võtta, on ju piisavalt valge et näeb sõita. Tiina juba ümiseb tüüris see on selge väsimusest, tuleb tugevamalt mõlada.Mõla ei taha enam hästi peoski püsida. Hakkab jälle sadama aga lõppu ei tule. Kui jõuame jõelahknemise kohta on selge, et enam ei ole palju. Jõe kaldal on ka lahe valgustatud maja, mis meenutab laev ning sealt hüppab välja paljas mees ,kes hõikas, et Võõpsuni on kaks kilomeetrit. Enam ei näe miskit, igalpool paistavad tuled aga ei saa aru kuhu minema peaks, kuni märkame üle kõrkjate Võõpsu silda. Viimased tõmbed, viimane sõnum.
22:10:19 Võõpsu autosild Vahur ootabki juba, kanuu ruttu kärule ja Võru poole tagasi, kus saame ka see öö Spordikoolis magada. Juba autos hakkatakse muljetama kui lahe üritus oli. Veel pessu, süüa ja sooja magamiskotti ning ära teenitud uni tuleb see öö õige magus.
Pühapäev 22 aprill
Hommikul esimene asi mida kuulda sai olid oige ja hädaldused, ja lugematul arvul kohti mis/kus kellegil valutasid, loodetavasti teeb Sille mulle õhtul masaasi, Kiire kohvi ja bussi peal, kus sai jällegi arutatud kuhu ja millal minnakse. Juba järgmine nädalavahetus on Türil Xdream, eks siis saab jällegi valu tunda.
Kokkuvõte: Eesmärgiks sai läbida 99 km 14tunniga, mis seekord jäi täitmata, ehk järgmine kord õnnestub.
Aga siin Nelson teami tulemused (lühendatud-93 km):
· Arvi+Tambet: 12:54:15
· Martin+ Heiko: 14:38:21
· Tiina+Ott: 15:10:19
No comments:
Post a Comment